Sirp otsustas omakorda läbi viia eksperimendi, kus hulgal lehe kaasautoritel, teiste väljaannete kirjandustoimetajatel ning ka kirjanduse asja ajajatel paluti nimetada viimase kümnendi (s.o ajavahemiku 2000–2009) kümme ilukirjanduslikku lemmikut. Vastuseid tuli omajagu, mistõttu need ka allpool avaldame. Tõsi, vajalikud on mõned täpsustused,  osutused ja kommentaarid, mis aitavad selgitada nimistute vormumist ning iseloomu. Ülesande tegi huvitavaks (ja kindlasti ka omajagu lausa absurdseks) tõsiasi, et nimekirja võis kaasata peale ajavahemiku algupärase uudiskirjanduse ka tõlkekirjanduse. Samas aga ei seatud mingeid piiranguid algupärase kirjanduse ning tõlkekirjanduse omavahelisele suhtele – nii sai aktsepteeritud ka nimistud, mille koostajad olid teadlikult jätnud tõlkekirjanduse  kõrvale, et mahutada oma kümnesse rohkem kodumaiseid lemmikuid. Ning veel: kuigi sai mainitud, et nimistu tuleb koostada ainult neist teostest, mille esmailmumine jääb nullindate piiridesse, sai silm kinni pigistatud, kui mõni mainis ka kordustrükki või kogumikku, kus varem tõlgitud ja ilmunud tekste. Samuti ei hakanud ma tekitama küsimust tõsiasjast, kui teose ilmumine jäi otsapidi aastasse 1999.  Samuti võis nimistusse kaasata mitte ainult luule- ja proosateoseid, vaid ka draama, esseistika ja lastekirjanduse.

Tõsi, viimase puhul selgus eksperimendi läbiviimise ajal ning ühe hea kolleegi kaasabil vajadus käsitleda nullindate laste- ja noortekirjandust eraldi (ning seda on Sirbil lähiajal ka kavas teha), kuid see ei tähendanud automaatselt olemasolevatest nimistutest lastekirjanduse välistamist. Samuti on segadusi esseistikaga, sest tihtipeale on raske  mõista, kui palju on see seotav kirjanduse, kui palju filosoofia või mõne muu teaduslikuma praktikaga. Sisetunde asi. Siin ongi sobilik mainida kõnealuste nimistute üht ilmseimat joont – sügavat isiklikkust. Kümmet paludes sai kolleegidele rõhutatud, et taotlus pole välja selgitada nullindate parimaid, vaid et nimetataks oma lemmikuid. Väga tabavalt oli see taotlus sõnastatud ühe eksperimendis osalenu ja nimistu saatnu kaaskirjas: 

„On mingeid tekste/raamatuid, mis on ehk mingis mõttes „paremini kirjutatud”, aga ma lähtusin väga subjektiivselt sellest, kuidas see „mu ajus ja alateadvuses on töötanud””.

Kuigi tasub rõhutada, et spontaansus ja subjektiivsus polnud välja käidud nõude, vaid võimalusena – „subjektiivsust” annab subjektiivselt mõtestada ja mõnele inimesele ei pruugi spontaansus ülepea sobida. Samas sai rõhutatud soovi, et nimekirjad esitataks ilma  pikemate kommentaarideta, kuigi ka siin sai tehtud erandeid, kui nimekirja autor seda kindlalt soovis. Ainus jäigem kriteerium oligi arv. Tagasi sai lükatud nimekirjad, mis kümne piiri tugevalt ületasid. Siin tabasid toimetajat siseheitlused, mille tulemusena hakkas lubatav piir jooksma kusagil üheteistkümne, kaheteistkümne ja kolmeteistkümne piirimail – täpsem arv selgus läbirääkimistel nimekirjade autoritega.  Mitme nimekirja puhul sai loomulikult reeglit teatud määral rikutud, väikeste ümbersõnastamiste ning kohendamiste hinnaga. Enamasti oli kahju eemaldada sulgudes lisatud märkusi, kus nimekirja autor võttis mainida talle olulise autori mõne teise teose. Samas – kui kommentaaregi kogunes rohkem kui üks-kaks-kolm, siis said ka need enamasti välja kärbitud, kuigi sedagi sai tehtud raske südamega. Üks kolleeg oli oma nimekirja taha lisanud suurepäraseid  lauseid nagu „ja teised jutud”, „ja novellid”, „ja romaanid, aga ta on lühijutumeister” või „kõik, mis see mees kirjutas”.

Oluline on ka märkida, et siinsete nimistute näol pole tegemist pingeridadega (mida toimetaja ka ei soovinud), vaid kümne võrdse lemmikteosega. Seetõttu sekkus toimetaja nimistutesse eelkõige ajalise järgnevuse pinnalt. Kümned said ühtlustatud nii, et varem ilmunu läks ette, hiljem ilmunu taha. Ühel aastal  ilmunud teosed sai järjestatud autori perekonnanime järgi tähestikulises järjekorras. Nagu juba öeldud, oli ülesandepüstitus kergelt öeldes keeruline. Üks hea kolleeg kirjutas oma nimekirja saates nii: „… üha enam hakkas tunduma, et tõsimeelselt pole võimalik seda ülesannet lahendada – valik on selleks liiga suur ja kriteeriumid ebaselged. Aga kuigi oli kiusatus, ei lahendanud asja siiski iroonia võtmes …”

Tõsi, eks siin on sees tugev mängu  element, lisaks mitmed emotsionaalsed ja sotsiaalsed mõjutegurid, kuid jäägu need toimetaja poolt hindamata ja lahkamata. Mainin vaid niipalju, et kuigi vastuseid kogunes tublisti, jättis umbes pool toimetaja kirja saanutest siiski ühel või teisel põhjusel vastamata. Nii et kuigi alljärgnev nimistu sisaldab tegijaid kirjandusvälja eri kohtadest, muutis, s.t rikastas iga vastus omal moel tuntavalt üldpilti. Kui nimekirjad ei näita muud, siis nullindate eestikeelse  kirjanduse mitmekesisust küll. Nimistuid ühte seades panin tähele, kuidas iga uus nimistu jõujooni tugevalt muutis. Seetõttu sai ühtlustatud nimistutele lisatud ka üks erandlik arvamus, mille autor ei tahtnud alguses oma arvamust saata, kuna soovis tõsta esile konkreetseid luuletusi – palusin tal siiski mulle oma lemmikutest kirjutada ning kuna temagi osalus muutis kohe terviku jõujooni, siis olgu see siin gallupi vormilisi reegleid eirava erandina  avaldatud. Niisiis pole alljärgnev mingiski suhtes lõplik – ning kui mõnele heale lugejale tundub, et tema kümme erineb siin trükitutest sootuks, siis saatku aga oma versioon Sirpi, avaldame. Mõningaid arve. 28 nimistu seast koorus välja järgnev: kõige „edukamaks” aastaks osutus 2007, mil ilmunud teoseid mainiti kokkuvõttes kõige rohkem, sellele järgnesid 2008, 2009, 2002, 2003, ülejäänud aastate puhul  kõigub nimetuste arv stabiilselt kahekümne ümber.

Kodumaistest autoritest mainituim (ilma sulgudes lisandusteta, kui üht konkreetset teost ei mainitud, siis läks arvesse ühe mainimisena) on Andrus Kivirähk (16 mainimiskorda), talle järgnevad Tõnu Õnnepalu / Anton Nigov / Emil Tode (15, sh tõlkijana), fs (9), Mehis Heinsaar (9), Ene Mihkelson (9), Jürgen Rooste (9, sh tõlkijana), Hasso Krull (8, sh tõlkijana), Aare Pilv (8, sh tõlkijana), Jaan Kaplinski (7) ja  Triin Soomets (7). Kodumaistest teostest mainiti enim Anton Nigovi „Harjutusi” (8), fs-i luulekogu „2004” (konkreetselt küll 7 korda, kuid üks vastanu leidis, et talle meeldivad mõlemad fs-i antud ajavahemikul ilmunud kogud), Andrus Kiviräha „Meest, kes teadis ussisõnu” (7) ja „Rehepappi” (6), Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse und” (6) ja Triin Soometsa „Varjatud aineid” (6).

Tõlkekirjandusega on asjad loomulikult keerulisemad, veelgi „platoolisemad”: kolmel  korral mainiti Sofi Oksaneni „Puhastust” ja Lev Rubinsteini „Kartoteeke”, kahel korral mainiti järgmisi teoseid: „Ameerika luule antoloogia”, Paul Auster, „New Yorgi triloogia”, Allen Ginsberg, „Ameerika”, Michel Houellebecq, „Elementaarosakesed”, Venedikt Jerofejev, „MoskvaPetuški”, David Mitchell, „Pilveatlas”, Orhan Pamuk, „Lumi”, Milorad Pavić, „Kasaari sõnastik”, Viktor Pelevin, „Tšapajev ja Pustota”. Lõpetuseks. Olgu selle ettevõtmisega ka  Sirbi poolt saadetud tervitused Hendrik Lindepuule, kelle sihikindla ja kõrgetasemelise töö tulemused siinseteski nimestikes korduvalt vilksatavad.

Jan Kaus       

 

Peeter Helme :
Anton Nigov, „Harjutused” (2002)
Philip Roth, „Portnoy tõbi” (tlk Lauri Pilter, 2003)
Joseph Roth, „Kaputsiinide hauakamber” (tlk Rita Tasa, 2005)
William Boyd, „Üks inimsüda” (tlk Kaaren Kaer, 2006)
Paul Auster, „Oraakli öö” (tlk Tiina Randus, 2007)
Kjell Westö, „Lang” (tlk Ülev Aaloe, 2007)
Mihkel Mutt, „Siseemigrant” (2007)
Olle Lauli, „Niguliste õpilased” (2007)
Jürgen Rooste, „Tavaline eesti idioot” (2008)
Michel Houellebecq, „Elem
entaarosakesed” (tlk Indrek Koff, 2008)

Andrei Hvostov :
Jorge Luis Borges, „Fiktsioonid” (tlk Ott Ojamaa, 2000)
Jorge Luis Borges, „Valik esseid” (tlk Ruth Lias ja Jüri Talvet, 2000)
Andrus Kivirähk, „Rehepapp ehk November” (2000)
Jari Tervo, „Minu suguvõsa lugu” (tlk Jan Kaus, 2002)
Miikael Niemi, „Popmuusika à la Vittula”(tlk Ülev Aaloe, 2003)
John Irving, „Garpi maailm” (tlk Erkki Sivonen, 2006)
P. I. Filimonov, „Mitte-eukleidilise geomeetria vöönd” (2007)
Mehis Heinsaar, „Rändaja õnn” (2007)
Jürgen Rooste, „Tavaline eesti idioot” (2008)
Salman Rushdie, „Kesköö lapsed” (tlk Aet Varik, 2009)

Krista Kaer :
Andrus Kivirähk, „Rehepapp ehk November” (2000)
W. G. Sebald, „Väljarändajad” (tlk Tiiu Kokla, 2002)
James Joyce, „Kunstniku noorpõlveportree” (tlk Jaak Rähesoo, 2003)
Sándor Márai, „Püha Gennaro veri” (tlk Edvin Hiedel, 2006)
David Mitchell, „Pilveatlas” (tlk Aet Varik, 2006)
Andrus Kivirähk, „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007)
Ene Mihkelson, „Katkuhaud” (2007)
Andrus Kivirähk, „Ingel, ingel, vii mind taeva” (2009)*
Malcolm Lowry, „Vulkaani jalamil” (tlk Erkki Sivonen, 2009)
Sofi Oksanen, „Puhastus” (tlk Jan Kaus, 2009)
*esietendus

Linda Kaljundi:
Andrus Kivirähk, „Rehepapp ehk November” (2000)
Mehis Heinsaar, „Härra Pauli kroonikad” (2001)
Ene Mihkelson, „Ahasveeruse uni” (2001)
Anton Nigov, „Harjutused” (2002)
fs, „2004” (2004)
Elo Viiding, „Selge jälg” (2005)
Tiit Aleksejev, „Valge kuningriik” (2006)
Hasso Krull, „Talv” (2006)
Aare Pilv, „Näoline” (2007)
Andrus Kivirähk, „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007)

Maarja Kangro :
Paul Auster, „New Yorgi triloogia” (tlk Tiina Indrikson, 2000)
Hasso Krull, „Kornukoopia” (2001)
Allen Ginsberg, „Ameerika” (tlk Contra, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Andres Langemets,
Margit Langemets, Jürgen Rooste, Tõnu Õnnepalu, 2003)
Alfred Döblin, „Berliin, Alexanderplatz” (tlk Mati Sirkel, 2007)
Jaan Kaplinski, „Seesama jõgi” (2007)
Ene Mihkelson, „Katkuhaud” (2007)
Orhan Pamuk, „Lumi” (tlk Ly Seppel, 2007)
Zbigniew Herbert, „Valitud luuletused” (tlk Hendrik Lindepuu, 2008)
Michel Houellebecq, „Elementaarosakesed” (tlk Indrek Koff, 2008)
Kalju Kruusa, „Pilvedgi mindgi liigutavadgi” (2008)

(:) kivisildnik :
Vaapo Vaher, „Surmakuul ja seemnepurse” (2002)
fs, „2004” (2004)
Jaan Kaplinski, „Kõik on ime” (2004)
Vaino Vahing, „Päevaraamat” (2006 ja 2007)
Ene Mihkelson, „Katkuhaud” (2007)
„Ameerika luule antoloogia. Poe’st, Whitmanist ja Dickinsonist XX sajandi lõpuni” (koostanud Jüri Talvet, 2008)
Zbigniew Herbert, „Valitud luuletused” (tlk Hendrik Lindepuu, 2008)
Urmas Vadi, „Kohtumine tundmatuga” (2008)
Jan Kaus, „Miniatuurid” (2009)
Olavi Ruitlane, „Naine” (2009)

Kaarel Kressa :
Venedikt Jerofejev, „Moskva-Petuški” (tlk Ott Arder, 2000)
Viktor Pelevin, „Tšapajev ja Pustota”(tlk Maiga Varik, 2001)
Daniil Harms, „Ootamatu jooming” (tlk Ilona Martson ja Rein Saluri, 2002)
Mihhail Veller, „Nulltund” (tlk Tiito Himma,2002)
Indrek Hargla, „French ja Koulu” (2005)
Jürgen Rooste, „Ilusaks inimeseks” (2005)
Andrus Kivirähk, „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007)
Tiit Aleksejev, „Palveränd” (2008)
Daniel Kehlmann, „Maailma mõõtmine” (tlk Kristel Kaljund, 2008)
Jan Kaus, „Hetk” (2009)

Janika Kronberg:
Ene Mihkelson, „Ahasveeruse uni” (2001)
Nikolai Baturin, „Kentaur” (2003)
Jaan Kaplinski, „Isale” (2003)
Toomas Liiv, „Luuletused 1968–2002” (2003)
Andrus Kivirähk, „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007)
Koraan (tlk Haljand Udam, 2007)
Tõnu Õnnepalu, „Flandria päevik” (2007)
Jaan Undusk, „Boulgakoff” (2008)
Karl Ristikivi, „Päevaraamat 1957–1968” (2009)
Triin Soomets, „Varjatud ained” (2009)

Kalju Kruusa :
Hasso Krull, „Kornukoopia” (2001)
Lev Rubinstein, „Kartoteegid” (tlk Aare Pilv, 2003)
Bei Dao, „Lumearmee” (tlk Lauri Kitsnik, 2007)
Bertolt Brecht, „Luulet” (tlk Märt Väljataga, Ain Kaalep, Maarja Kangro, Jaan Kross, Kersti Merilaas, August Sang, Debora Vaarandi, 2007)
Hans Magnus Enzensberger, „Tõmba sobimatu maha” (tlk Maarja Kangro, 2007)
Maarja Kangro, „Tule mu koopasse, mateeria” (2007)
Igor Kotjuh, „Teises keeles” (tlk Igor Kotjuh ja Aare Pilv, 2007)
Kirill Medvedev, „Tekstid, mis ilmusid autori loata” (tlk Igor Kotjuh, 2008)
Derek Walcott, „Saared” (tlk Mathura, 2009)
Mart Kangur, „Kuldne põli” (2009)

Leena Kurvet -Käosaar :
Anton Nigov, „Harjutused” (2002, Õnnepalu omapärane autobiograafiline/autofiktsiooniline pidevus laiemalt ka)
Jaan Kaplinski, „Isale” (2003)
Eeva Park, „Lõks lõpmatuses” (2003)
Käbi Laretei, „Otsekui tõlkes” (tlk Anu Saluäär, 2005)
Kristiina Ehin, „Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine” (2006)
David Mitchell, „Pilveatlas” (tlk Aet Varik, 2006)
Mihkel Raud, „Musta pori näkku” (2008)
Mari Saat, „Lasnamäe lunastaja” (2008)
Virginia Woolf, „Lained” (tlk Riina Jesmin, 2008)
Sofi Oksanen, „Puhastus” (tlk Jan Kaus, 2009)

Elo Lindsalu:
Doris Lessing, „Kuldne märkmeraamat” (tlk Krista Kaer, 2000)
Toomas Liiv, „Achtung” (2000) või „Luuletused 1968–2002” (2003)
David Herbert Lawrence, „Armastavad naised” (tlk Asta Blumenfeld, 2002)
Albert Camus, „Pagendus ja kuningriik” (tlk Tanel Lepsoo, Henno Rajandi, Triinu Tamm ja Krista Vogelberg, 2004)
Jaak Jõerüüt, „Uus raamat” (2005)
Helga Nõu, „Ood lastud rebasele” (2006)
Debora Vaarandi, „Aastad ja päevad. Nooruselugu” (2006)
Jaan Kaplinski, „Seesama jõgi” (2007)
Wisława Szymborska, „Oma aja lapsed” (tlk Hendrik Lindepuu, 2008)
Kristiina Ehin, „Emapuhkus” (2009)

Alvar Loog:
Lutz Hübneri libreto Erkki-Sven Tüüri ooperile „Wallenberg” (2001)*
William Gibson, „Idoru” (tlk Juhan Habicht, 2002)
Lev Rubinstein, „Kartoteegid” (tlk Aare Pilv, 2003)
Marcel Proust, „Taasleitud aeg” (tlk Tõnu Õnnepalu, 2004)
Jevgeni Zamjatin, „Meie” (tlk Maiga Varik, 2006)
Andrus Kivirähk, „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007)
Tõnu Õnnepalu, „Kevad ja suvi ja” (2009)
fs-i luule – ükskõik, kumb kogu
Mehis Heinsaare lühiproosa – ükskõik, milline kolmest kogust
Asko Künnapi luule – ükskõik, milline kolmest autorikogust
* esietendus

Mathura :
Mehis Heinsaar, „Härra Pauli kroonikad” (2001)
Indrek Hirv, „Ülemlaul” (2003)
Kabir (tlk Doris Kareva, 2003)
Kristiina Ehin, „Luigeluulinn” (2004)
Jaan Kaplinski, „Kaks päikest” (2005)
Doris Kareva, „Aja kuju” (2005)
Andrus Kivirähk, „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007)
Orhan Pamuk, „Lumi” (tlk Ly Seppel, 2007)
Aare Pilv, „Näoline” (2007)
Tõnu Õnnepalu, „Kevad ja suvi ja” (2009)

Paavo Matsin :
Mati Unt, „Graal!” (2001)
Kaspar, „Ummakumma” (2002)
Erkki Luuk, „Ornitoloogi pealehakkamine” (2002)
Priidu Beier, „Monaco” (2002)
Lauri Sommer, „Nõidade õrnus” (2004)
Vaino Vahing, „Noor Unt” (2004)
Indrek Ryytle, „Inglid rokijaamas” (2006)
Vladimir Wiedemann, „Maagide kool” (2008?)
Vladimir Nabokov, „Räägi, mälu”
(tlk Rein Saluri, 2009)
Olavi Ruitlane, „Naine” (2009)

Kaupo Meiel :
Venedikt Jerofejev, „Moskva-Petuški” (tlk Ott Arder, 2000)
Rein Raud, „Pisiasjad, mis omavad tähtsust”(2000)
Viktor Pelevin, „Tšapajev ja Pustota” (tlk Maiga Varik ja Harald Rajamets, 2001)
Boguslaw Schaeffer, „Proovid ja teisi näidendeid” (tlk Hendrik Lindepuu, 2003)
fs, „2004” (2004)
Kivisildnik, „Otsin naist” (2004)
George R. R. Martin, „Troonide mäng. Jää ja tule laul” (tlk Mario Kivistik, 2006-2007)
Urmas Vadi, „Kohtumine tundmatuga” (2008)
Olavi Ruitlane, „Naine” (2009)
Sofi Oksanen, „Puhastus” (tlk Jan Kaus, 2009)

Brita Melts :
Anton Nigov, „Harjutused” (2002)
Madis Kõiv, „Päev” (2004)
Jüri Ehlvest, „Palverännak” (2005)
Hasso Krull, „Talv” (2006) (ja ka „Neli korda neli” (2009)!)
Anti Saar, „Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin” (2006)
Martin Oja, „Pärastlõuna platoo” (2007)
Aare Pilv, „Näoline” (2007)
Andrus Kasemaa, „Poeedirahu” (2008)
Asta Põldmäe, „Kirjad pääsukestele” (2009)
Triin Soomets, „Varjatud ained” (2009)

Krista Ojasaar :
Andrus Kivirähk, „Rehepapp ehk November” (2000)
Mehis Heinsaar, „Vanameeste näppaja” (2001)
Nikolai Baturin, „Kentaur” (2003)
Asko Künnap, „Ja sisalikud vastasid” (2003)
Elo Viiding, „Selge jälg” (2005)
fs, „Alasti ja elus” (2008)
Kalju Kruusa, „Pilvedgi mindgi liigutavadgi” (2008)
Madis Kõiv, „Lõputu kohvijoomine” (2008)
Erkki Luuk, „Valitud luuletused” (2008)
Triin Soomets, „Varjatud ained” (2009)

Eeva Park :
Triin Soometsa luuletus „kui oled armastanud kivi” luulekogust „Varjatud ained” (2009) haakus mu teadvusse nii, nagu seda on teinud vaid jäävalt olulised tekstid. Võrdväärsena  tuleb meelde ehk Indrek Hirve „tõuse üles” (Looming 2006, nr 11), ja Doris Kareva „Ühel ööl läks ta ujuma” luulekogust „Aja kuju” (2005). Need on esimesed, mis eesti luuleküllusest meelde tulevad, tõlkeluules oleks selleks Tiiu Kokla tõlgitud Erzébet Tóthi luulekogu „Valge linnuga” (2006). Proosas üllatas Holger Kaints, „Lennukivaatleja” (2009) on andekalt kirjutatud romaan. Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse uni” (2001) on
ka minu jaoks kümnendi olulisim romaan, Mehis Heinsaare „Vanameeste näppaja” (2001) aga selline raamat, mille olen riiulist uuesti välja võtnud. Elo Viidingu „Pühas Maamas” (2008) on mitu väga head novelli ning Asta Põldmäe tavaproosast nii erinev „Kirjad pääsukestele” (2009) on kui sõnameisterlik
poeem.

Kajar Pruul:
Andrus Kivirähk, „Rehepapp” (2000)
Ene Mihkelson, „Ahasveeruse uni” (2001)
Kalev Kesküla, „Platoni riigis” (2002)
Anton Nigov, „Harjutused” (2002)
Kivisildnik, „Päike, mida sa õhtul teed” (2003)
fs, „2004” (2004)
Mari Saat, „Lasnamäe lunastaja” (2008)
Peeter Sauter, „Keldris” (2008)
Andrus Kasemaa, „Lagunemine” (2009)
Hasso Krull, „Neli korda neli” (2009)

Jürgen Rooste :
Mehis Heinsaar, „Vanameeste näppaja” (2001)
Tarmo Teder, „Pööningujutud” (2002)
Wimberg, „Lipamäe” (2002)
Kivisildnik, „Päike, mida sa õhtul teed” (2003)
Andres Vanapa, „Päti vile” (2003)
fs, „2004” (2004)
Peeter Sauter, „Laste raamat” (2004)
Andrus Kivirähk, „Jutud” (2005)
Asko Künnap, „Su ööd on loetud” (2008)
Jan Kaus, „Miniatuurid” (2009)

Karl Martin Sinijärv :
Wimberg, „Lipamäe” (2002)
fs, „2004” (2004)
Jürgen Rooste, „Ilusaks inimeseks” (2005)
Andrus Kivirähk, „Jutud” (2005)
(:) kivisildnik, „Vägistatud jäämägi” (2006)
Tiit Aleksejev, „Palveränd” (2008)
Leo Kunnas, „Gort Ashryn” (2008-2009)
Holger Kaints, „Lennukivaatleja” (2009)
Indrek Hargla, „French ja Koulu” sari
Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin
Sinijärv, Triin Soomets, Elo Viiding, mõlemad „Kaardipakid”

Jüri Talvet :
Mari Vallisoo, „Ainsuse olevik” (2000)
Ene Mihkelson, „Ahasveeruse uni” (2001)
Thomas More, „Utoopia” (tlk Mari Jesmin, 2002)
Arved Viirlaid, „Ajal on mitu nägu” (2005)
Pedro Calderón de la Barca, „Suur maailmateater” (tlk Jüri Talvet, 2006)
Geoffrey Chaucer, „Canterbury lood” (tlk Votele Viidemann, 2006)
Tirso de Molina, „Sevilla pilkaja ja kivist külaline” (tlk Jüri Talvet, 2006)
„Ameerika luule antoloogia. Poe’st, Whitmanist ja Dickinsonist XX sajandi lõpuni” (koostanud Jüri Talvet, 2008)
Triin Soomets, „Varjatud ained” (2009)
Miguel de Unamuno, „Udu” (tlk Ruth Lias, 2009)

Marek Tamm :
Richard Rorty, „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus” (tlk Märt Väljataga, 1999)
Andrus Kivirähk, „Rehepapp ehk November” (2000)
Claude Lévi-Strauss, „Nukker troopika” (tlk Indrek Koff, 2001)
Anton Nigov, „Harjutused” (2002)
Hasso Krull, „Meeter ja Demeeter” (2004)
Johan Huizinga, „Keskaja sügis” (tlk Mati Sirkel, 2007)
Ea Jansen, „Eestlane muutuvas ajas” (2007)
Raymond Queneau, „Stiiliharjutused” (tlk Jana Porila, Triinu Tamm ja Ain Kaalep, 2007)
Kalju Kruusa, „Pilvedgi mindgi liigutavadgi” (2008)
Jaan Kaplinski, „Paralleele ja parallelisme” (2009)

Sven Vabar :
Paul Auster, „New Yorgi triloogia” (tlk Tiina Indrikson, 2000)
Ray Bradbury, „Kaleidoskoop” (tlk Mario Kivistik, 2000)
Mehis Heinsaar, „Vanameeste näppaja” (2001)
Philip K. Dick, „Ubik” (tlk Mart Kalvet, 2002)
Franz Kafka, „Hiina müüri ehitamisel” (tlk Ilvi Liive, Krista Läänemets, August Sang ja Mati Sirkel, 2002)
J. G. Ballard, „Unenägude täisühing” (tlk Kristjan Kannike, 2003)
Meelis Friedenthal, „Kuldne aeg” (2005)
Milorad Pavić, „Kasaari sõnastik” (tlk Jüri Ojamaa, 2005)
Andreas Trossek ja Joonas Sildre (koostajad),
„Narratiivsus piltides. Eesti ‘00 aastate autorikoomiks (osa 1 ja 2)” (2007)
Haruki Murakami, „Kafka mererannas” (tlk Kati Lindström, 2008)

Berk Vaher :
Kazuo Ishiguro, „Hõljuva maailma kunstnik” (tlk Maarja Kangro, 2000)
Valdur Mikita, „Äparduse rõõm” (2000)
Berk Vaher, „Lugulaul” (2002)
Nikolai Baturin, „Kentaur” (2003)
Kiwa, „Roboti tee on nihe. Salatühik” (2004)
Paul Gauguin, „Noa Noa” (tlk Ilo Jaik Riedberg ja Clauss Riedberg, 2005)
Milorad Pavić, „Kasaari sõnastik” (tlk Jüri Ojamaa, 2005)
Rainer Maria Rilke, „Duino eleegiad”(tlk Mati Sirkel, 2005)
Boriss Akunin, „Teemantvanker” (tlk Veronika Einberg, 2006)
Aare Pilv, „Näoline” (2007)

Maarja Vaino :
Toomas Liiv, „Achtung” (2000)
Paavo Matsin, „Aabits” (2000)
Ted Hughes, „Luuletused” (tlk Märt Väljataga, 2001)
Anton Nigov, „Harjutused” (2002)
Mati Unt, „Vend Antigone, ema Oidipus” (2003)
Vaino Vahing, „Noor Unt” (2004)
Hermann Hesse, „Muusika” (tlk Helga Kross, Marju Riisikamp, Krista Räni, Mati Sirkel, Indrek Hirv, Ain Kaalep ja Kalle Kurg, 2005)
Mehis Heinsaar, „Rändaja õnn” (2007)
Karl Ristikivi, „Päevaraamat 1957–1968” (2009)
Jan Kaus, „Hetk” (2009)

Elo Viiding:
Jürgen Rooste, „Veri valla” (2000 ja „Rõõm ühest koledast päevast”, 2003)
Eeva Park, „Lõks lõpmatuses” (2002)
Emil Tode, „Raadio” (2002) – ilmselt esimene jungilik suurteos Eestis
Allen Ginsberg, „Ameerika” (tlk Contra, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Andres Langemets,
Margit
Langemets, Jürgen Rooste, Tõnu Õnnepalu, 2003)
Lev Rubinstein, „Kartoteegid” (tlk Aare Pilv, 2003)
Lauri Sommer, „Nõidade õrnus” (2004) – metafüüsilise luule musternäide
Maimu Berg, „Unustatud inimesed” (2007)
Pentti Saarikoski, „On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik” (tlk Piret Saluri, 2007)
Asko Künnap, „Su ööd on loetud” (2008) – pildi ja sõna suurejooneline süntees
Jan Kaus, „Hetk” (2009 ja „Miniatuurid”, 2009 – väikevormide ja proosaluule austajana pean
ütlema, et viimane on just žanrilises mõttes kohalikul kirjandusmaastikul erandlik)

Piret Viires :
Ene Mihkelson, „Ahasveeruse uni” (2001)
Leo Kunnas, „Sõdurjumala teener” (2001)
Anton Nigov, „Harjutused” (2002)
Elo Viiding, „Teatud erandid” (2003)
fs, „2004” (2004)
Jürgen Rooste, „Ilusaks inimeseks” (2005)
Jan Kaus, „Tema” (2006)
Andrus Kivirähk, „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007)
Rein Raud, „Vend” (2008)
Triin Soomets, „Varjatud ained” (2009)