„Exotikós“ tähendab kreeka keeles seda, mis tuleb „väljastpoolt“. Väga avaras tähenduses tuleb „väljastpoolt“ igasugune info ning soov ja suutlikkus haarata aina uut ja harjumuspäratut teavet käib eluspüsimise juurde. Aga eksootikajanu tähendab midagi muud kui elusolendeile omast infovajadust, isegi kui ta algselt sellest välja kasvab. Eksootika on tugevalt ideoloogiliste konnotatsioonidega mõiste. Eksotistlik hoiak hõlmab nii võimumänge kui ka mitmesuguseid kultuuristereotüüpe ja stiilikaanoneid. Eksootikat ihates ihkame me teistsugusust, mis jääkski teistsuguseks, tunneme tõmmet millegi niisuguse suhtes, millest me tahame, et see meile võõras oleks: võõruse ja kummastavuse kadumisega haihtub ka objekti eksootilisus kui väärtus. Eksootiline on alati teine, ta lummab sellega, et jääb „normist“ väljapoole ega asu seega üldjuhul ka võimupositsioonil. Võimu ja normi poolel on ikka eksootika tarbija, normaalsesse korda sissearvatu.
Julian Baggini viitab paradoksile, mis peitub multikultuursuse nautlemises: multikultuursust propageerides surutakse võõras kultuur sageli eksootilisuse sundpositsiooni, nii et oma lumma säilitamiseks ei tohi see omakorda multikultuurne olla, muutuda ega kohaneda. Ilmselgelt on käsk “ole eksootiline!” rõhuv ja ahistav.
Globaliseeruvas maailmas, kus info võõrapärase kohta ja sageli ka võõrapärased reaaliad ise on kiiresti kättesaadavad, läheb üha uute eksootiliste objektide leidmine raskeks, ent vajadus eksootika kui lõputu erinevuse järele ei kao. Eksootika müüb ja see müüvus toob kaasa ka tema entroopia.
Boris Groys leiab artiklis “Linn turistliku reprodutseerimise ajastul”: „Turism tähistab uut ajaloofaasi urbanistliku utoopia ja maailma topograafia suhetes. Enam ei liigu ringi mitte individuaalne romantiline turist, vaid liiguvad igasugused inimesed, asjad, märgid, pildid, kõikvõimalikest eri paikadest – nad lahkuvad oma algsest kohast ja asuvad retkele laia maailma. Jäik vahetegemine romantilise turisti ja paikse kohaliku populatsiooni vahel on kiire kaduma. Linnad ei oota enam turisti saabumist, ka nemad on läinud liikvele, taastootes ennast maailma mastaabis, levides igas suunas. Nad teevad seda kiiremini, kui ükski romantiline turist oleks seda kunagi suutnud teha. See on põhjustanud nurinat, et kõik linnad on nüüd omavahel sarnased – turist näeb igas järgmises linnas samu asju, mida eelmiseski. See sarnasuse kogemus kaasaegsete linnade puhul võib vaatlejas tekitada ekslikku arusaama, et globaliseerumine on kustutanud kõik kultuurilised eripärad ja identiteedid. Kuid tegelikkuses pole need eripärad mitte kadunud, vaid läinud omakorda reisima, end taastootma ja laiendama.“
Mida tähendab turistlikul ajastul eksootika? Kas eksootika tajumises, eksootilistes väärtustes on võimalik välja tuua mingeid selgeid dominante – kas „eksootilisel“ on oma üldinimlik kuju ja struktuur? Kuidas on eksootiline „teine“ seotud identiteedi ja „meiega“? Kuivõrd ta rõhub Eesti inimesi ja kas ta pakub neile mingeid võimalusi? Mil määral aitab eksootika maailma rahvastel ja inimgruppidel enesekaubastamise kaudu elus püsida? Kes on meie jaoks eksootiline?
Kuraator Kirke Kangro
Kunstnikud:
Tone Kristin Bjordam, Marko Mäetamm, Jan Manski, Egill Sæbjörnsson, KennardPhillipps, Anssi Kasitonni, Kai Kaljo, Dénes Farkas, Taavi Talve, Silja Saarepuu & Villu Plink, Jaanus Samma, Minna Hint, Toomas Thetloff, Taavi Piibemann, Raul Keller, Kiwa, Seppo Renvall, Yang Li, Jaan Toomik, Cory Arcangel
Subeksootika: Tõnu Kõrvits, Kaido Mikk, Kirke Kangro
Kujundus: Jaanus Samma, Kirke Kangro
Pühapäeval, 22. 04 kell 16.00 artist talk: KennardPhillipps, Kai Kaljo, Marko Mäetamm
Reedel, 11. 05 kell 17.00 “Eksootika” vestlusring
Näitust toetavad:
Eesti Kultuurkapital, Islandi Suursaatkond ja Promote Island, Armin Kõomägi
Sokos Hotel Viru, Manipenny, Temnikova & Kasela Gallery, Karto OÜ, Lisson Gallery, i8 Gallery,
Näitus jääb avatuks kuni 03.06.2012