Tänavuste suvelavastuste seas üks suuremaid tõmbenumbreid ja publikurikkamaid lavastusi oli arvatavasti Monoteatri „Liblikad siseorganites ehk Armastus, mis päästab maailma”, mida mängiti suurtel vabaõhulavadel. Mitte küll jalgpallistaadionidel, aga usun, et näiteks Tallinna lauluväljakul või Tartu laululaval käis seda lavastust vaatamas palju kordi rohkem rahvast, kui on näiteks Eesti jalgpalli Premiumi liiga nii mõnelgi mängul. „Liblikad” esietendus Rakvere linnuses 5. juulil, päeval, kui oli laulupeo esimene kontsert. Kui Jan Uuspõld oma mesilasekostüümis lavale ilmus ning küsis esimese repliigina rahvalt, miks nad laulupeol ei ole, polnud see niisama pillatud lause – Rakvere linnuse hoov oli rahvast murdu täis.
Milles seisnes Monoteatri seekordse suvelavastuse fenomen? Mis tõi üle Eesti suured vabaõhuplatsid rahvast täis? Küllap esmajoones Uuspõld ise. Tema just viimaste aastate monolavastused (eriti „Isa” ja „Vanaisa”) andnuksid justkui veksli, et laval lati alt läbijooksmist ei tule. Mis seal salata, eks Uuspõldu tule vaatama ka need, kes muidu teatrisse ei satu, nüüd aga tahavad oma silmaga näha meest, kelle kunagiste lavaväliste „vägitegude” kaja on tänu meediale siiani kõrvus kumisemas.
Monoteatri teiseks tõmbenumbriks oli tänavu kindlasti see, et esmakordselt teatri ajaloos ei olnud Uuspõld laval üksi, vaid koos Tallinna Linnateatri näitleja Piret Kaldaga. Miks just temaga? Vastust ei pea kaugelt otsima. Oli ta ju osaline, küll virtuaalses mõttes, Uuspõllu monolavastuses „Vanaisa”, kus ta suhtles peategelasega video vahendusel. Küllap sobis juba toonane, küll virtuaalne, lavapartnerlus. Seejuures ei maksa unustada Kalda koomikutalenti, mis mäletatavasti sai alguse Elmo Nüganeni legendaarsest lavastusest „Armastus kolme apelsini vastu”, mida vähemalt teleri vahendusel on näinud peaaegu kõik eestlased.
Nii et seekord oli laval kaks luust ja lihast, oivalise koomikuandega näitlejat; paljude vaatajate arvates on see tunduvalt parem näitaja kui üks näitleja. Räägib ju linnalegend, kuidas kaks mammit astuvad kassaluugi juurde: „Ah soo, laval on vaid üks näitleja … siis see tükk küll ei sobi. Oleks vähemalt kakski.” Seekord siis oli kaks. Kuigi tuleb tunnistada, et viimasel ajal on monolavastused tõusnud meil teatrites vägagi ausse ning see on selgelt seotud stand-up comedy populaarsuse kasvuga. Ent see on juba hoopis teine teema.
Nüüd aga „Liblikate” kolmanda tõmbekomponendi juurde, milleks on lavastaja Rein Paku minu meelest hea, vaimukas ning seejuures ka valus tekst. Nagu pealkirigi vihjab, räägitakse armastusest. Peamiselt Eesti ja eestlaste kontekstis, mille keskmes on nii indiviidi kui ka kogu ühiskonda valusalt puudutavad sotsiaalsed ja psühholoogilised probleemid, nagu eestlaste väike iive ja suur lahutusprotsent. Lisaks sellele viimasel kümnendil eeskätt Kalevipoegade kogukonna tekkega Soomes (otseselt sellest näidendis küll ei räägita) on tekkinud Paku terminoloogia kohaselt kärgperede süsteem, mis tähendab peret, kus isal (sealt ka etenduse sissejuhatavas sketšis Uuspõllu mesilase kostüüm), aga miks mitte ka emal, on oma pere kõrval veel teinegi pere. Sealt edasi oma pere ja teise pere lapsed. Nii ongi kärgpere valmis.
Muide, praegu tõuseb kogu selle suhtepuntra taustal lausa saatanliku tähendusrikkusega esile üks lause, mis veel hiljuti poleks üleüldse väärinud esiletõstmist ning mis läks ka etendustel küllap paljudel vaatajatel kõrvust mööda: „Toomas Hendrik ja Evelin – kikilips ja ökoleib –, kes neid suudaks lahuta!”. On’s Pakk armutu irooniaga selgeltnägija või kurat ise, et oskas sellise lause oma näidendisse sisse kirjutada?
Tõsi, näidendi teine vaatus või vähemalt selle algus ja rõhk keskendub nelikümmend aastat tagasi ilmunud krestomaatilisele seksiõpikule „Avameelselt abielust”, millega esimese vaatuse päevakajalised kõverpeegeldused ja vaimukused armutult alla kistakse. Siinkohal võiks ehk isegi olla nõus siin-seal kuuldud arvamusega, et „Liblikad” polnud midagi muud kui üks laadapalagan. Kui ikka ollakse nelikümmend aastat abielus ja peaaegu igal õhtul selle õpiku järgi tegutsetud, siis on loomulik, et pinget enam pole. Vähemalt esietendusele olid tulnud paljud pered oma maimukestega ja eks see ole siis pere (või kärgpere) probleem, kuidas ta oma kõige nooremale võsukesele seletab sõnade nagu „orgasm” või „suuseks” tähendust.
Kusjuures, kui nüüd (täiskasvanud) vaataja lahkus etenduselt, peas kumisemas vaid allapoole naba jäävad naljad, siis on see pigem tema probleem, mis jääb tema kõrvade vahele.