Armeenia raadiolt küsiti, kas tulevikku on võimalik ette näha. Vastus: See on imelihtne võrreldes mineviku etteaimamisega. Seda kinnitab eriti rahvuse juurte uurimine. Olen õppinud, et “meie esivanemad” jõudsid Läänemere kallastele ligikaudu 5000 aastat, 2000 aastat ja 11 000 aastat tagasi. Kes oskaks ennustada, millal on meie esivanemad siia jõudnud näiteks kümne või kahekümne aasta pärast?
Igatsus leida üles asjade päritolu, algupära, printsiip või juur on inim- ja rahvusteadusi saatnud algusest peale. Üks peamisi asju, mille algust leida tahetakse, ongi rahvus ise. Rahvust määratletakse ühise nime, riigi, keele, territooriumi, kultuuri, füüsilise tüübiga. Igaühel neist võib olla ise päritolu. Etnogeneesi uurimisel on suur emotsionaalne tähtsus. Tuhandeaastaste kondi- ja potitükkide leiud võivad imelikul kombel muuta “meie” kollektiivset enesetunnet. Seega käib teadustöö vastakate tõmbejõudude mõju all – ideoloogilised tellimused ja soovmõtlemine, teadusele omane kriitiline skepsis, rahvusvahelise teaduse moed ja konjunktuur, terve mõistus jne. Ja kuigi uurimistanner on nagu miiniväli, on soov algupärani jõuda nii inimlik.
Kaksiknumber koondab nende teemade üle mõtisklema arheoloogid, etnograafid ja folkloristid, kellest paljud on seotud Kultuuriteooria Tippkeskusega. Valter Lang kõneleb raskustest arheoloogia ja keeleajaloo kokkuviimisel. Madis Arukask arutleb kahe eesti kultuuritüübi üle: sisemaine-individualistlik ja mereäärne-kollektivistlik. Jutuks on nende tüüpide eelkäijad – kütid ja karjakasvatajad, samuti suhted sugude ning siin- ja sealpoolsuse vahel. Merili Metsvahi otsib eesti “traditsioonilise perekonna” juuri emajärgsuses. Art Leete kirjeldab põhjarahvaste küttide teeleidmisoskust ning näeb selles ka antropoloogilise välitöö metafoorset mudelit. Tõnnu Jonuks, Martti Veldi ja Ester Oras panevad kahtluse alla “ajalooliste looduslike pühapaikade” iidsuse. Marju Kõivupuu jutt alternatiivmeditsiinist toob meid keset tänapäeva. Anti Selart annab ülevaate tähtsa rahvusideoloogi Oskar Looritsa vastuoludest. Valdur Mikita ja Sakari Sunila juhatavad meid Peeter Lauritsa “Logose & Mythose” maailma. Edmund Leachi kaks esseed käsitlevad aja sümboolset kujutamist. Hasso Krull luuletab ajast, kui kivid olid veel pehmed.
Lisaks veel Andra Teede, Sveta Grigorjeva ja Laura Liventaali luuletusi, Toomas Raudami, Mehis Heinsaare ja Kaupo Meieli jutte ning Sven Vabari intervjuu Mehis Heinsaarega. Mart Velsker arvustab Kauksi Ülle koostatud setu luule antoloogiat, Sveta Grigorjeva Armin Kõomäe “Minu Mustamäed”, Helen Haav Maurice Blanchot’ “Kirjandust ja õigust surmale”, Aare Pilv Montaigne’i “Esseesid” ja Gustav Kalm Bruno Latouri “Me pole kunagi olnud modernsed”.