Võrdsusega on nüüdisajal lood üldse kehvasti. Selle ammu adutud tõe tõi laitmatu statistilise argumentatsiooniga päevavalgele prantsuse majandusteadlase Thomas Piketty mullu ilmunud 600 lk-line raamat „Kapital 21. sajandil“. Vahepeal maailma meedias muust ei räägitudki. Piketty tutvustab oma vaateid kahes intervjuus: „On olemas tõeline oht, et ükskord me ärkame üles ühiskonnas, mis on veelgi ebavõrdsem kui 19. sajand, sest ühendab endas päritud ebavõrdsuse meelevaldsuse meritokraatliku diskursusega, mis teeb „luuserid“ oma olukorra eest ise vastutavaks.“
Ebavõrdsuse ebameeldivust annab küll mõnda aega rahvusideoloogia alla peita. Nii tõstab Euroopas pead paremäärmuslus, mis on leidnud endale eeskuju Kremlist. Äsjaste eurovalimiste üle arutledes osutab Timothy Snyder, kuidas Moskva paremäärmuslus on sõlminud ebapüha liidu Euroopa paremäärmuslusega, et lõhestada nii Ukrainat kui euroliitu. EL-i tugev abi Ukrainale oleks parim vastumürk ka eurofašismile.
Alati ebameeldivaid küsimusi armastav Slavoj Žižek jõuab Venemaa enesekehtestuse juurest küsimuseni: Kas globaalne turumajandus on põhimõtteliselt ühitatav globaalse poliitilise korraga? Ja kui mitte, siis kumb peab enne järele andma?
Sellest, millise kuju võivad võtta uue ajastu konfliktid, annab kirka pildikese kõmulise Natan Dubovitski kõmuline ulmejutt „Ilma taevata“: „See oli esimene mittelineaarne sõda. …. Nüüd põrkasid kokku neli koalitsiooni. Mitte nii, et kaks ja kaks. Või kolm ja üks. Ei. Kõik kõigi vastu …. Konfliktis osalejate eesmärgid olid väga erinevad. Kellele mida, nagu öeldakse. Mandrilava vaidlusaluste piirkondade hõivamine. Uue religiooni vägivaldne tutvustamine. Reitingute ja koteeringute tõstmine. … Mineviku lihtsameelsed väejuhid püüdlesid võidu poole. Nüüd enam nii rumalalt ei toimitud.“
Piketty ammutab oma majandusteaduslikus tähtteoses näiteid ka 19. sajandi realistlikust romaanist, Jane Austenilt ja Balzacilt. Ühiskondlik-ajaloolise tegelikkuse tõsises ja traagilises kujutamises ning tähelepanus „väikese inimese“ vastu jõudis haripunkti Lääne kirjanduse realismihoovus, nagu selgitab üle-eelmisel aastal ka eesti keeles ilmunud Erich Auerbachi monumentaalne „Mimesis“. Triinu Paku pikk essee toob välja Auerbachi võtmemõistete (ülevus, figuraalsus, stiilide lahusus) salaseosed. Hasso Krulli mõtisklus võru kirjandusest annab mõista, et igaviku kogemiseks ei pea ette võtma pikki rännakuid mööda maailma ja ajalugu, vaid see kasvab kuplite vahel ka täitsa iseenesest.
Veel juunikuu Vikerkaares: Lauri Tedre, Mait Vaigu, Doxie ja WCW luuletusi; Margit Lõhmuse ja Mudlumi jutud. Köler prize’i võitja Jass Kaselaanest (Hanno Soans). Hasso Krull „Olematute raamatute antoloogiast“, Leo Luks Elo Viidingu „Nõeltest“, Elo Rekkaro Andra Teede raamatust „Ühe jalaga põhjas“ ja Mele Pesti Roberto Bolaño raamatutest.