Minevikupärandi mustreid jookseb läbi nii sinu romaanist „Islandil ei ole liblikaid” kui Kristiina Ehini „Paleontoloogi päevaraamatust”, nii Mikk Sarve esseekogust „Sõna jõud” kui Jaak Juske kultuuriloolistest teostest. Kas raamatuküla päeval joonistus välja ka ühismustreid?
Eks see mineviku muster oligi üks, mis päevast väga tugevalt läbi jooksis, iseäranis see meie ühine nõukogude minevik. Eks kõnele sellest omal moel niihästi Ehini „Paleontoloogi päevaraamat”, Rosa Liksomi „Kupee nr 6”, minu enda „Õnn on otsuse küsimus” ja loomulikult ka perenaise Imbi Paju raamatud. Selle teema ja aja salvestamise ja loomingulise läbitöötamisega oleme tegelikult alles algusjärgus. Põllu kündmisega on alles alustatud.
Seekord esinesid Võtikveres ka külalised Soomest: Rosa Liksom, Merja Aho ja Suvi Ahola. Mida õpetlikku võiks nende kogemusest kõrva taha panna?
Ikka edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi. Soome näitel võib näha, et kui kirjanduse tutvustamist välismaal ikka pikalt ja põhjalikult teha, tõlgitakse kirjanike teoseid paljudesse keeltesse. See muidugi nõuab kõikvõimalikke vahendeid ja väikese kõnelejaskonnaga keelte puhul paratamatult tugevat riigi toetust. Soomes on muidugi kirjastustel natuke teistsugune roll kui meil, alates seitsmekümnendatest on ka kirjastustes inimesed, kelle töö on õiguste müümine. Praeguseks on see suund kasvanud osakondadeks, sest nagu nii mõnigi kirjastaja on öelnud, siis „meie kirjanike raamatute ilmumine välismaal on auasi”. Kõrva taha võiks ehk panna kirjutajate laiemat valikut: ilukirjanduses, näiteks, on Soomes naiskirjanike osakaal palju suurem ja lastekirjanduse puhul meeskirjanike osakaal samuti suurem kui meil.
Perekond Petrone astus sel aastal ette õige uhke raamatuvaliku ja muljetavaldavate esitlustega. Millised kirjastused olid veel esindatud ja milliste raamatute vastu tunti kõige rohkem huvi?
Kirjastusi oli kohal parasjagu nagu ikka. Suurte lettide ja laia valikuga olid välja tulnud TEA ja Varrak. Väiksema valikuga olid kohal Hea Lugu, Ajakirjade Kirjastus, Hendrik Lindepuu kirjastus, Tallinna Ülikooli kirjastus, NyNorden ja paljud teised. Raamatuid sai osta isegi supipoti kõrvalt, nii et raamatute puudust ei olnud kindlasti. Inimesed lahkusid ikka suurte raskete kottidega. Tore oli näha, et kirjastused tegid koostööd: kui üks ei saanud tulla, siis teine võttis nende esinejate raamatud ikkagi kaasa. Aitäh neile kõigile!
Kas oled tuttav ka teiste raamatuküladega üle maailma ja kas sinu meelest võiks Võtikvere liituda Hay-on-Wye tüüpi külade võrgustikuga?
Ma ei julge nüüd pead anda, aga kas ei ole mitte nii, et seekord 14. korda toimunud Võtikvere raamatuküla päev on tegelikult Eesti kõige vanem kirjandusfestival. Korraldajad tahavad seda korraldada ja inimesed tahavad sinna minna, nii et loodetavasti peab see pidupäev veel kaua vastu. Loomulikult võiksid sellised raamatukülad koostööd teha – ja teevadki: Võtikvere perenaine Imbi Paju ja kirjanik Eeva Park käisid augusti alguses külas Soomes Sysmä raamatukülas.
Pikast east hoolimata on Võtikvere raamatuküla senimaani üritus, mida korraldatakse põhiliselt õhinapõhiselt. Tegelikult algab sellise ettevõtmise puhul ju järgmise aasta organiseerimine kohe pärast seda, kui üks päev läbi saab. See on suur töö. Hea meelega näeks, et raamatuküla saab kusagilt järjepidevat toetust. Selge ju on, et tegemist ei ole mingi ühekordse projektiga ja selle korraldajad teavad, mida teevad.
Tegelikult oleks ka tore, kui raamatupäevast saaksid raamatupäevad ja sama esinejate hulk jaguneks kahe päeva peale, nii et kõigil oleks kaks korda rohkem aega. Käisin möödunud aastal ühel sellisel raamatufestivalil Cornwallis, kuhu tulid inimesed tervete perede ja sõpruskondadega: elasid telkides, vaatasid-kuulasid kirjanikke, võtsid osa õpitubadest, käisid kontsertidel ja vahepeal jões ujumas. Elu nagu kirjandus.
Mis oli kogu ürituse juures kõige toredam? Mida tahaksid soovida järgmisteks Võtikvere raamatuküla päevadeks?
Kõige toredam Võtikvere juures on atmosfäär. See, kuidas inimene teeb just seda, mida inimene tahab. Tahab, kuulab kirjanikku. Tahab, sööb suppi. Tahab, kiigub. Tahab, räägib kirjanikuga. Lõppude lõpuks on ju ka kirjanik kõigest inimene, kellele meeldib ka teiste inimestega juttu rääkida. Kõik on ühes vaimses ruumis, ühes ajas.
Korraldajatele ikka jõudu, jaksu ja seda kõige tähtsamat – õhinat.
Tänan vastamast! Tahaks loota, et Võtikvere salavõti ka siiani lukku jäänud uksed ükskord lahti keerab!
Küsinud Doris Kareva